Pentus-Rosimannuse-Kaljuranna pakt

Ametisse saanuna varavana näo ette tõmmanud Taavi Rõivase teine valitsus vajab hädasti värsket verd. Praeguse valitsuse mehitanud truud parteisõdurid tarvitsevad endi keskele kedagi, kellel oleks võime veenvalt, inimnäoliselt ja meeldejäävalt sündmustega suhestuda – seltsiks Jürgen Ligile, kelle palet on aga kahjustanud kaugele arenenud asendamatuse sündroom.

Kaljurand võiks pealekasvanud kutseliste poliitikute hulgast eristuda sellega, et tal on oma seisukohad ja nende väljendamise oskus. Parteisõduritest poliitikute häda seisneb suuresti selles, et nad ei arvagi ise eriti midagi, lihtsalt laiendavad avalikus ruumis oma partei seisukohti mis tahes küsimustes.

Avalikkusele meeldib kindlasti, et Kaljurand tuleb väljastpoolt erakonda. Taavi Rõivase esimese valitsuse värsked näod Anne Sulling ja Maris Lauri astusid mäletatavasti ministriks saamisega seoses üleöö ka parteisse. Kui Reformierakonna ladvikul jätkub mõistust Kaljuranda mitte parteisse ajada, on sellest võita nii Kaljurannal kui ka Reformil.

Kaljuranna ministriks saamise eelduseks võib nimelt olla kokkulepe, et Kaljurand teeb ministrikoha uuesti vabaks Keit Pentus-Rosimannusele, juhul kui viimane peaks riigikohtust puhtalt välja tulema. See, et avalikkus jääb Pentus-Rosimannust isegi õigeksmõistva otsuse korral eelkõige mäletama seoses Autorollo kaasusega, Reformi kindlasti ei sega. Reformierakonna musta raha skandaali üks peategelasi Kristen Michal istub ju valitsuses, ehkki rahastamisskandaalist on möödas vaevalt kolm aastakest. Kaljurand aga jätaks endale lahti võimaliku tagasitee diplomaadi ja ametniku, st kulissidetaguse otsustaja rolli.

Kaljuranda ja Pentus-Rosimannust seob aastate jooksul kujunenud vastastikuse toetamise sõnastatud või sõnastamata pakt. 2014. aasta sügisel nimetas Pentus-Rosimannus Kaljuranda võimaliku presidendikandidaadina, ja sealtpeale jookseb Kaljuranna nimi selles kontekstis alati läbi. Niipea kui välisministriametisse topitud Pentus-Rosimannus langes ebakompetentsuses kahtlustamise laviini alla, teatas Kaljurand, et Pentus-Rosimannus võib arvestada Eesti diplomaatide täieliku toetusega. Sedasorti tiiva alla võtmist pole mäletatavasti vajanud ükski välisminister enne Pentus-Rosimannust.

Sellise võimaliku kokkuleppe nõrk külg asjaosalistele seisneb selles, et pole teada, millal võiks riigikohtu otsus Autorollo asjus tulla. Tolleks ajaks võib Reformierakonna poliitiline apogee olla juba minevik. Eesti välispoliitikal oleks aga Kaljuranna areenile astumisest igal juhul ainult kasu. Alati on parem, kui püüne peal seisab see, kes päriselt asju ajab, mitte mõni nukk või topis.